01.Süvaveenide tromboosi ja kopsuemboolia diagnoosimine

Süvaveenide tromboos (D-VT) on altid kopsuembooliale (PE), mida ühiselt nimetatakse venoosseks trombembooliaks (VTE).Plasma D-dimeeri tase on VTE patsientidel oluliselt kõrgem.

Seotud uuringud on näidanud, et plasma D-dimeeri kontsentratsioon PE ja D-VT patsientidel on suurem kui 1000 μg/l.

Paljude haiguste tõttu või mõnedel patoloogilistel teguritel (kirurgia, kasvajad, südame-veresoonkonna haigused jne) on aga teatud mõju hemostaasile, mille tulemuseks on D-dimeeri suurenemine.Seetõttu, kuigi D-dimeer on kõrge tundlikkusega, on selle spetsiifilisus vaid 50–70% ja ainult D-dimeer ei saa VTE-d diagnoosida.Seetõttu ei saa D-dimeeri olulist suurenemist kasutada VTE spetsiifilise näitajana.D-dimeeri testimise praktiline tähtsus seisneb selles, et negatiivne tulemus välistab VTE diagnoosimise.

 

02 Dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon

Dissemineeritud intravaskulaarne koagulatsioon (DIC) on ulatuslik mikrotromboosi sündroom kogu keha väikestes veresoontes ja sekundaarne hüperfibrinolüüs teatud patogeensete tegurite toimel, millega võib kaasneda sekundaarne fibrinolüüs või inhibeeritud fibrinolüüs.

D-dimeeri kõrgenenud plasmasisaldusel on DIC varajaseks diagnoosimiseks kõrge kliiniline kontrollväärtus.Siiski tuleb märkida, et D-dimeeri suurenemine ei ole DIC-i spetsiifiline test, kuid paljud haigused, millega kaasneb mikrotromboos, võivad põhjustada D-dimeeri suurenemist.Kui fibrinolüüs on ekstravaskulaarse koagulatsiooni järel sekundaarne, suureneb ka D-dimeer.

Uuringud on näidanud, et D-dimeer hakkab tõusma päevi enne DIC-i ja on tavapärasest oluliselt kõrgem.

 

03 Vastsündinu asfüksia

Vastsündinute asfüksia korral on hüpoksia ja atsidoos erineva raskusastmega ning hüpoksia ja atsidoos võivad põhjustada ulatuslikke veresoonte endoteeli kahjustusi, mille tulemusena vabaneb suur hulk hüübimisaineid, suurendades seeläbi fibrinogeeni tootmist.

Vastavad uuringud on näidanud, et nabaväädivere D-dimeeri väärtus asfüksiarühmas on oluliselt kõrgem kui normaalsel kontrollrühmal ning võrreldes perifeerse vere D-dimeeri väärtusega on see ka oluliselt kõrgem.

 

04 Süsteemne erütematoosluupus (SLE)

SLE-ga patsientidel on koagulatsiooni-fibrinolüüsi süsteem ebanormaalne ja haiguse aktiivses staadiumis on koagulatsiooni-fibrinolüüsi süsteemi kõrvalekalle rohkem väljendunud ning tromboosi tendents on ilmsem;kui haigus leevendub, kipub hüübimis-fibrinolüüsi süsteem olema normaalne.

Seetõttu suureneb aktiivses ja inaktiivses staadiumis süsteemse erütematoosluupusega patsientide D-dimeeri tase oluliselt ning aktiivses staadiumis patsientide plasma D-dimeeri tase on oluliselt kõrgem kui mitteaktiivses staadiumis.

05 Maksatsirroos ja maksavähk

D-dimeer on üks maksahaiguse raskust peegeldavatest markeritest.Mida raskem on maksahaigus, seda suurem on plasma D-dimeeri sisaldus.

Asjakohased uuringud näitasid, et Child-Pugh A, B ja C astme D-dimeeri väärtused maksatsirroosiga patsientidel olid (2,218 ± 0,54) μg/mL, (6,03 ± 0,76) μg/mL ja (10,536 ± 0,54) vastavalt 0,664) μg/mL..

Lisaks oli D-dimeer märkimisväärselt kõrgenenud kiire progresseerumise ja halva prognoosiga maksavähiga patsientidel.

06 Maovähk

Pärast vähihaigete resektsiooni tekib trombemboolia ligikaudu pooltel patsientidest ja D-dimeer on oluliselt suurenenud 90% patsientidest.

Lisaks on kasvajarakkudes kõrge suhkrusisaldusega ainete klass, mille struktuur ja koefaktor on väga sarnased.Inimese metaboolsetes tegevustes osalemine võib soodustada organismi hüübimissüsteemi aktiivsust ja suurendada tromboosiriski ning D-dimeeri tase tõuseb oluliselt.Ja D-dimeeri tase III-IV staadiumiga maovähiga patsientidel oli oluliselt kõrgem kui I-II staadiumiga maovähiga patsientidel.

 

07 Mycoplasma pneumonia (MMP)

Raske MPP-ga kaasneb sageli kõrgenenud D-dimeeri tase ja D-dimeeri tase on raske MPP-ga patsientidel oluliselt kõrgem kui kergetel juhtudel.

Kui MPP on tõsiselt haige, tekivad lokaalselt hüpoksia, isheemia ja atsidoos koos patogeenide otsese invasiooniga, mis kahjustab veresoonte endoteelirakke, paljastab kollageeni, aktiveerib hüübimissüsteemi, moodustab hüperkoaguleeruva seisundi ja moodustab mikrotrombid.Sisemised fibrinolüütilised, kiniini- ja komplemendisüsteemid aktiveeruvad samuti järjest, mille tulemuseks on D-dimeeri taseme tõus.

 

08 Diabeet, diabeetiline nefropaatia

Diabeedi ja diabeetilise nefropaatiaga patsientidel oli D-dimeeri tase oluliselt kõrgem.

Lisaks olid diabeetilise nefropaatiaga patsientide D-dimeeri ja fibrinogeeni indeksid oluliselt kõrgemad kui II tüüpi diabeediga patsientidel.Seetõttu saab kliinilises praktikas kasutada D-dimeeri testiindeksina diabeedi ja neeruhaiguse raskusastme diagnoosimisel patsientidel.

09 Allergiline purpur (AP)

AP ägedas faasis esineb erineval määral vere hüperkoagulatsiooni ja trombotsüütide funktsiooni paranemist, mis põhjustab vasospasmi, trombotsüütide agregatsiooni ja tromboosi.

Kõrgenenud D-dimeer AP-ga lastel on tavaline pärast 2-nädalast algust ja varieerub kliinilistes staadiumides, peegeldades süsteemse vaskulaarse põletiku ulatust ja astet.

Lisaks on see ka prognostiline näitaja, püsivalt kõrge D-dimeeri taseme korral on haigus sageli pikenenud ja kalduvus neerukahjustustele.

 

10 Rasedus

Seotud uuringud on näidanud, et ligikaudu 10% rasedatest naistest on D-dimeeri tase oluliselt kõrgem, mis viitab verehüüvete tekkeriskile.

Preeklampsia on tavaline raseduse komplikatsioon.Preeklampsia ja eklampsia peamised patoloogilised muutused on koagulatsiooni aktivatsioon ja fibrinolüüsi võimendamine, mille tulemuseks on mikrovaskulaarse tromboosi ja D-dimeeri suurenemine.

D-dimeer vähenes normaalsetel naistel kiiresti pärast sünnitust, kuid suurenes preeklampsiaga naistel ja normaliseerus alles 4–6 nädala pärast.

11 Äge koronaarsündroom ja dissekteeriv aneurüsm

Ägeda koronaarsündroomiga patsientidel on D-dimeeri tase normaalne või veidi kõrgenenud, samas kui aordi dissekteerivad aneurüsmid on märgatavalt tõusnud.

See on seotud trombi koormuse olulise erinevusega nende kahe arteriaalsetes veresoontes.Koronaarvalendik on õhem ja trombi koronaararteris vähem.Pärast aordi intima rebenemist siseneb veresoone seina suur kogus arteriaalset verd, moodustades dissekteeriva aneurüsmi.Koagulatsioonimehhanismi toimel moodustub suur hulk trombe.

12 Äge ajuinfarkt

Ägeda ajuinfarkti korral suureneb spontaanne trombolüüs ja sekundaarne fibrinolüütiline aktiivsus, mis väljendub plasma D-dimeeri taseme tõusuna.D-dimeeri tase tõusis märkimisväärselt ägeda ajuinfarkti varases staadiumis.

Plasma D-dimeeri tase ägeda isheemilise insuldiga patsientidel oli esimesel nädalal pärast insuldi algust veidi tõusnud, oluliselt tõusnud 2–4 nädala jooksul ega erinenud taastumisperioodil (>3 kuud) normaalsest tasemest.